01 august 2016

J.K. Rowling, John Tiffany, Jack Thorne "Harry Potter and the Cursed Child"

352 lehekülge

Mis saaks olla parem pühapäevahommikust hea raamatu, kohvi ja küpsiste seltsis?

Based on an original new story by J.K. Rowling, Jack Thorne and John Tiffany, Harry Potter and the Cursed Child, a new play by Jack Thorne, is the first official Harry Potter story to be presented on stage. It will receive its world premiere in London’s West End on 30th July 2016.
It was always difficult being Harry Potter and it isn’t much easier now that he is an overworked employee of the Ministry of Magic, a husband, and father of three school-age children.
While Harry grapples with a past that refuses to stay where it belongs, his youngest son Albus must struggle with the weight of a family legacy he never wanted. As past and present fuse ominously, both father and son learn the uncomfortable truth: sometimes darkness comes from unexpected places.

Pühapäeva hommikul olin raamatupoe kassas, „Harry Potter and the Cursed Child“ näpus ja ülimalt rahulolev, teades, et pool pühapäeva läheb nüüd taas, üle pika aja, Harry Potteri seltsis. Seejuures olin veel üsna üllatunud, sest arvasin, et sellele raamatule kruvitakse mingi ulmeline hind külge, aga maksis see ainult 19 eurot, kaanehind on 20 naela, nii et see on päris hästi saadud kõvakaanelise väljaande eest. Ma olen tegelikult pehmekaaneliste raamatute suurem fänn, võimalusel eelistan alati pehmeid, kuigi trend on vastupidine. Kõvakaanelised võtavad lihtsalt tükk maad rohkem ruumi ja pehmete kaantega raamatuid on hulga mugavad lugeda.  

Mida ma raamatust ootasin? Ma ei seadnud enda ootusi liiga kõrgele või õigem oleks öelda, et üritasin üldse mitte liiga palju oodata ja lihtsalt vaadata, kuidas asi mulle meeldib. Kuna tegemist on näidendi vormis raamatuga, ei pruugi see üpris paljudele ainuüksi juba selle pärast meeldida, aga minu jaoks see suurt midagi ei muutnud. Loomulikult oleks klassikaline raamat palju sügavam ja mitmekihilisem, aga meil ei ole päris raamatut 800 leheküljega, meil on  näidend ja täpselt seda ongi meile algusest peale lubatud. Ma ei tea, millise kivi all ja kus kohas mõned inimesed elanud on, aga kuuldavasti on paljud fännid avaldanud nördimust, et tegemist on „scriptiga“. Ma ei saa aru,  milles probleem on, sest juba täiesti algusest peale ongi räägitud ainult sellest, juba eos fännidele teada antud, et ei tasu klassikalist raamatut oodata, aga IKKKA on mõned inimesed üllatunud, kui raamatu avavad ja leiavad sealt seest näidendi!

Ma arvan, et näidend sellisel kujul ja selliste sündmuste arenemise jaoks oli tegelikult hea variant. Ma ei taha sisu mitte mingil kujul ära anda, aga mõnda asja arutan valjult küll. Esimesed paar aastat liikusid kiiresti, ainult väikeste momentide näol oli antud mõista, et Harry ja tema poja suhted hakkavad mingil hetkel viltu jooksma. See oli vajalik, sest mitte mingil juhul ei oleks saanud alustada raamatut sellega, et Harry ja Albus on juba kahel erineval tasandil, siis ei saaks lugeja sellest aru. Oot, mis juhtus? Praegune formaat andis võimaluse, lühikese ja lihtsa, aga vajaliku, et lugeja saaks mõlemale poolele võrdselt kaasa elada.

Paljudel inimestel oli ilmselt juba mingi ettekujutlus või ootus raamatule, aga kuna ma ise üritasin võimalikult vähe midagi oodata, siis olin iga avalduva fakti või arengu järel kergelt üllatunud. Ma tõesti ei tea kas ootasin, et nad keedavad seal rõõmsalt makarone ja ei tee suurt midagi, sest päris nii tormilist ja põnevat sisu ma ette ei näinud. Seal oli ikka päris mitu momenti, mille järel pidi korraks lakke vaatama ja paar sekundit asjade arengu üle järele mõtlema. Mingis mõttes ei osanud ma vist oodata, et kogu see etenduse asi mind päris samale tasandile viib nagu raamatud viimati tegid, aga see tegi seda. Tõesti tegi. Mitte midagi ei olnud muutunud, see maailm on ikka samasugune, olgugi, et Rowling seda üksinda ei kirjutanud, võlumaailm ei muutu vist kellegi sule all. See oli nagu taaskohtumine oma lapsepõlvesõpradega, sai nutta ja naerda, aga eelkõige sai tunda rõõmu, et see kõik veel elab.

Hermione oli ikka samasugune ja mulle meeldis, et Draco poeg Scorpius oli hoopis teist masti kui Draco ise, rohkem nagu Hermione. Ron oli vähe kummaline, seda oli veider lugeda, oleksin tahtnud näha, et ka Ron on endine, aga ta oli vast ainus nendest tegelastest, kelle selliseks veidi kummaliseks kujunemine mulle pisut arusaamatuks jäi (sellega oleks tahtnud rohkem taustainfot saada). Harry ja Ginny olid samuti endised ja mulle meeldis korraks näha ka Snape’i, see oli taaskohtumine, mis oli väga tervitatud. Kuigi Harryl ja Ginnyl on kolm last, siis kaks neist raamatusse peaaegu ei jõua, nad teevad tõesti väga minimaalsed etteasted, põhirõhk on ikkagi Albusel (ja Scorpiusel), samuti on  väiksem osa Roni ja Hermione lastel. Tegelikult, kuigi etenduse rõhk peaks olema Albusel, jääb kogu see asi veidikene ikkagi Harry varju. Seitse raamatut pole sama, mis üks etendus ja ma ei saanud lõppude lõpuks kätte päris seda tunnet, et lugesin Albuse, mitte Harry lugu. See polegi tegelikult nii oluline, aga lihtsalt jäi selline tunne sisse, et Harry on endiselt „oma“ ja Albus veel mitte nii väga. Mulle jättis Scorpius vist suurema mulje, lahe tegelane.

See raamat üllatas mind peaaegu igast suunast ja ma võin vaid ette kujutada, kui eepiline oleks see olnud reaalse paksu raamatu näol. See etendus mõjubki tegelikult nagu kondikava, struktuur ühe suurema raamatu jaoks. Praegune oli hea, aga see on vaid väikene amps maitsvast tordist, maitses loomulikult suurepäraselt ja maitse jäi meelde, aga see on vaid amps... tahaks tervet tükki. Ei, tahaks tervet kooki. Ma ei tea, kas mul saaks kunagi sellest maailmast küllalt?
 
Etendus on saanud kriitikutelt suuremas jaos ainult kiita, kiita ja kiita. Loomulikult leidub üksikuid, kellele see muljet ei avalda (eriti Hermione), aga üldises plaanis on kriitikute hinnang 5+. Oi, kus ma tahaksin seda vaatama minna, aga tegelikult pole selleks otsest vajadust. Selle jaoks etenduse skript ju välja antigi, et fännidel üle terve maailma oleks võimalus sellest osa saada.

Nii palju olen lugenud, et filmi võimalus pole välistatud, aga otseselt pole keegi öelnud, et sellest nüüd film tehakse. Küll aga ostis Warner Bros. etenduse pealkirjaga seonduvad õigused endale ehk siis samanimelise filmi lootust siiski on. Praegu aga saab iga Harry Potteri fänn jääda ootama filmi „Fantastic Beasts and Where to Find Them  Eddie Redmaynega peaosas. Enam ei pea kaua ootama.


Lõpetuseks mõned tsitaadid raamatust, mille mingil põhjusel ära märkisin.

Lehekülg 113
Albus: But I’m nothing like my dad.
Scorpius: You’re better.

Lehekülg 275
Dumbledore: Perfection is beyond the reach of humankind. ... Be honest to those you love, show your pain. To suffer is as human as to breathe.

Lehekülg 276
Harry: What did you want to do?
Draco: ... Mainly I wanted to be happy.

Lehekülg 296
Ginny: Harry, you’d do anything for anybody. You were pretty happy to scarifice yourself for the world.

Lehekülg 327
Albus: You don’t like pigeons?
Harry: Nasty, pecky, dirty things. They give me the creeps. 

Oli hea, aga nüüd peab jälle edasi minema. Või siis kõik seitse osa jälle üle mitme aasta kätte võtma?


Edit 02.08.16: Praegu liiguvad põhiliselt jutud, et see on fancy fan ficion ja eks ta seda pisut meenutabki. Aga mina arvan, et tegemist on siiski väga hea struktuuriga looga, lihtsalt tema lühikene pikkus ja fakt, et Rowling ei kirjutanud seda üksinda (õigemini tema üldse ei kirjutanud seda, vaid abistas) tekitab inimestes kahetised tunded. Meeldib või ei? Ma arvan, et kuna tegemist on ikkagi Rowlingu abiga kirjutatud looga ja kõik on tema poolt heaks kiidetud, tema on seda lugu toimetanud ja kõik see ikkagi karjub ROWLING, siis ei peaks seda sellise nurga alt vaatamagi. Mis puutub pikkusesse, siis peaks ikkagi arvestama, et see on etendus, inimesed, etendus! Peen fännikirjandu? Kuidas kellelegi, aga mina seda sellisele tasemele ei taandaks. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar